Väätsa aleviku kaart

Väätsa Leinav Ema

Väätsa on tavaline Eesti alevik, mis asub Kesk-Eestis, Türi voorestiku põhjapoolses otsas. Kunagise kolhoosikeskuse elanikkond jääb täna 600 inimese kanti. Suuresti ei eristu Väätsa teistest sarnastest maakohtadest, sest sarnaselt teiste asulatega on see olnud tunnistajaks Eesti pikale ajaloole. Ajalugu on talletunud nii küla hoonestikus kui maastikus ning jalutuskäik küla vahel võib pakkuda võrdset kogemust külastuskäigule vabaõhumuuseumisse.


i Riina ristis

Ei usu? Lähme vaatame. Sisenedes külla Lõõla poolt (põhjast) on esimene vaatamisväärsus vana vallamaja kant, mida tuntakse kohalike seas Riina ristina. Kuigi Väätsal ei ole kirikuhoonet, mis viitaks otseselt maa ristiusustamisele, siis oskavad kohalikud ajaloolased rääkida, et muinasajal, mil ristiusu misjonärid mööda Eestimaad ringi liikusid, asus siin – peaaegu tänases Riina ristis – Eesti keskkoht, kus ristusid peamised kaubateed Tallinnast Tartu ja Riiast Narva. Roosa vallamaja asemel, mis ise pärineb hilisemast ajast ja kus täna pesitseb Eesti Jalgrattamuuseum, seisis toona kõrts, kus said märjukest neelata ja omavahel uudiseid vahetada eri maa otstest pärit kauplejad. Tegelikult olevat neil olnud valida ligi 80 eri võõrastemaja ja kõrtsi vahel, mis tol perioodil Väätsa kandis asusid. Kuigi ükski ristiusu vastu võtnud uuskristlane Väätsat heaks kirikukohaks ei pidanud, jõi kindlasti mõnigi neist ristteel asunud kõrtsides mõne mõdu.

Neoklassitstlik Väätsa mõisa härrastemaja, kus täna tegutseb Väätsa põhikool. Mõisaaegne meierei hoone Väätsal, Järvamaal, mis praegu seisab tühjana.

Aga see pole veel kõik. Neli sajandit ajas ja kaks kilomeetrit mööda pikka tänavat edasi lõuna poole liikudes jõuame järgmise suure peatükini Eesti ajaloos. Seisame nüüd Väätsa mõisahoone ees. Mõisnikud saabusid siiakanti 17. sajandi alguses ja mõisakeskusest tänini säilinud osad ehitati välja 18. sajandi lõpul. Sellest ajast pärineb mõisa härrastemaja ehk neoklassitsistlik hoone, mille suhtes avaneb tänapäeval tegelikult parem vaade hoone tagaküljele, sest mõisa peasissepääs vaatab läände, kus nüüd on kooli siseõu. Paremat kätt taamal paistab mõisa vana tall ja sellest edasi näitab oma nurka samast ajast pärit meierei hoone. Vasakut kätt laiub barokkstiilis prantsuse park ringtiigiga ja pargi tagant paistavad mõisa karjalauda varemed. Kunagi elasid siin mõisas baltisakslased, kel perenimeks oli kas Waetz, Wäetz või Wetze ja siit mõisahoonest valitsesid nad ümbritsevaid alasid, sealhulgas kohalikke eestlasi, kes laialipillutatuna piirkonnas elasid ja sunnitult mõisa hüveks töötasid. Nagu ilmselt tähele panid, kutsutakse küla veel siiani nende sakste nime järgi.

Kindlasti jääb mõisa puhul silma seegi, et seal tegutseb nüüd põhikool. Kool kolis vanasse mõisahoonesse esimese Eesti Vabariigi ajal 1925. aastal ja kui varajane ajalugu on see, mis sind huvitab, lõpetaksid sa ehk oma tuuri Väätsa nii-öelda vabaõhumuuseumis nüüd.

See, mis pärineb hilisematest aegadest, ei ole veel paljude silmis ajalugu sest nii mõnigi kohalik on ka ise seda aega oma silmaga tunnistanud. Meie jaoks aga algab Väätsa kõige põnevam osa just nüüd, sest oleme tulnud otsima üht kivist välja raiutud ema.


ii Põik saarele

Väätsa aleviku kaupluse, kus täna tegutseb Coop, ja söökla hoone.

Aga enne kui küla keskele muruplatsile astume, viib tuur meid üle valge silla. Seisame nüüd saarel keset Väätsa paisjärve, sest siit, saare lõunaküljelt, avaneb hea vaade kõigele, mis annab tänasele Väätsale tema näo, ja mida siin veel 80 aastat tagasi ei olnud. Polnud eramuid Järve, Ülejõe, Mäe ja Pika tänava ääres, ega olnud ka vajadust neid teid tegelikult tänavateks nimetada. Samuti polnud veel rajatud Põllu ja Aia tänavaid, mida täna ehivad kokku kümme korterelamut, millest neli on ka kolmekordsed. Hoonestust ei olnud ka küla südames: polnud poodi ja seega ka sööklat, polnud katlamaja poe taga ega kolhoosi peakontorit majutanud rahvamaja poe kõrval. Ei olnud kaugel asuvaid garaaže, spordihoonet ega staadionit kooli kõrval või lasteaeda küla piiril. Mõisgi oli üksikum, sest kooli jaoks vajalik juurdeehitis ei olnud veel valminud. Isegi seda järve ega saart, millelt me Väätsat vaatleme, ei olnud. Olid vaid põllud ja üksikud talud pigem kraavi meenutava Lokuta jõe ääres, mis lookles mööda kruusastest ja ristuvatest teedest ja vanade Wetzede mõisast. Järsku, nii seitse kümnendit tagasi, kerkis justkui tühjalt kohalt siia asum, kus oli olemas kõik eluks vajalik.

Korterelamu Väätsa Põllu tänava lõpus vaatega põldudele.

Tegemist ei ole ainulaadse looga ja ilmselt juba aimad, mis sellise suure muutuse taga seisis. Nõukogude okupatsiooni arhitektuurseid jälgi on Eestis kõikjal. On Lasnamäe, Mustamäe, Õismäe ja Annelinn. On ka Narva, Sillamäe, Kohtlajärve ja Jõhvi. Pärnus on ka paneelelamuid, jah, aga neid leiab ka Väätsalt, Piiumetsast, Lõõlast, Järva-Jaanist, Roosna-Allikult ja Koerust. Linnad, mis oma loomult ehk muutustega rohkem harjunud, läbisid kuvandikuuri, ent väikeste kohtade jaoks olid muutused pea kardinaalsed. NSVL uhas plaanimajanduse lipu all üle maa, istutades külasid kui masstoodangut keset põlde ja metsasid, varasema ajaloo asemele ja vahele, tihti võtmata arvesse kohalike eripärasid. Vahel isegi nõnda jaburalt, et arendusprojektile eelnevalt puudus esialgne asum või kogukond, mis uut struktuuri toetaks.

Kortermajad ei olnud ainukesed ühe vormi järgi valatud hooned. Sama plaani kasutati ka eri paikades koolide, poodide ja spordihoonete rajamiseks. Näiteks, jalutades väätsakana Roosna-Alliku vahel ja juhtudes otsa kohalikule rahvamajale, võib see olla üpris kummaline kogemus. Vastu vaatab justkui tuttav vaatepilt – oma küla kultuurimaja, aga mitte ka päris. Tellise värv ja ühe astme puudumine sissekäigu trepil on peale asukoha erinevuse peamised erinevused neil kahel hoonel.

9. mai kolhoosi garaazirivi Väätsal, Järvamaal.

Kuigi paljude jaoks on masstoodetud NSVL külad ja linnaosad üksluiselt igavad ja tüütud, märk opresseeritusest ja mälestus okupatsioonist, ei saa jätta kahe silma vahele tõdemust, et paljude väikekohtade (ja nende hulgas Väätsa) jaoks oli sel suurel muutusel ka positiivne mõju. Kuigi küla ehituse käigus leitud muinasaegsed kivikalmed viidi vaikimisi Moskva mõnda arhiivi, kustutades sellega ühe ajakihi küla ajaloost, tähendas asula rajamine uuemoelise kodukandi sündi, nagu me teame seda ka teistest maakohtadest, mis asusid suurematest keskustest eemal. Järsku oli koduukse ees nii töökoht, kool, pood kui ka vabaaja veetmise võimalused ja kas see ei olegi juurutatud modernse elu ideaal? Tänased äärealad opereerisid tihti isegi omaette keskustena, nagu ka oli seda Väätsa ümbruskonnas asuvatele küladele nagu Piiumetsa, Röa ja Lõõla.

Sundkollektiviseerimise teel loodud kolhoosid olid olulisel kohal NSVL plaanimajanduses ja seega suunati kõvasti ressursse kohaliku elu arendamisse ja võimuideoloogia juurutamisse nendes paikades. Palju on tõdetud NSVL oskust kasutada kultuuri ideoloogia kandjana, seda nii filmi, kunsti, kirjanduse kui muusika vormis, ent vähem on märgitud tõsiasja, et ideoloogialevitamise vahendina jõudsid kunstiteosed, mis traditsiooniliselt olid võimukeskuste ja seega pigem linnade pärusmaa, ka maakohtadesse. Selle asemel, et minna kultuuri nautima kuskile mujale, kodust eemale, avastas maarahvas end elavat keset kultuuri ja koos kunstiga. Eestis on sageli esinev motiiv kunstiajaloo õpetuses, et seda sorti kunst – nõuka kunst – ei ole midagi muud kui vaid ideoloogia kandja, ja seega järelikult halb. Sellele saab aga vastu vaielda. Hoolimata tellijast, ei ole need ääreala kunstiteosed pelgalt „dekoratsioonid seinal“, valminud võimu himust inimesi mõjutada, vaid kõrgekvaliteedilised kunstiteosed oma aja meistritelt ja seega avatud laiemale interpretatsioonile.

Vaade Väätsa paisjärvele Eesti Jalgrattamuuseumi poolsest otsast.

Ka Väätsal, kus kolhoosijuht Endel Lieberg juhtis kohaliku „9. Mai“ kolhoosi kogu NSVL silmis edukate kolhooside hulka, oli kultuuril ja täpsemalt kunstil oma koht. Kõige mastaapsem teos on ehk see sama maastikukujundus siin, mille jaoks paisutati kraavist suur järv kahe saarega, erinevate rannaaladega ja mille ümber kujundas kohalik aednik suure pargi erinevate eesti looduses esinevate puuliikidega. Rahvamaja hoones on reljeefid, naabruskonna hoonetes kaks frescot ja lisaks on Väätsal ka oma raamatukogu.

Ka see, mida me oleme täna siia otsima tulnud ja mille läbi me enda vaadet ääreala kunstile avame, on pärit samast ajast. Tema, kes ta on Väätsal ja mitte mujal, on kunstiteos, või veel täpsemalt, on ta monument. Oleme jõudnud oma tuuri viimase vaatamisväärsuseni, sest oleme üles leidnud kohaliku rahvamaja ees muruplatsil seisva Aate-Heli Õuna monumendi Leinav Ema.


iii Leinav Ema

Aate-Heli Õuna monument II maailmasõjas hukkunutele, Leinav Ema Väätsal, Järvamaal.

Ametlikult on Leinava Ema nimi „Monument kõigile Teises Maailmasõjas hukkunutele“ ja motiivivaliku tõttu ei saa väita, et oma ajastule kohaselt ei olnud ta mõeldud kandma propagandanooti. Teise Maailmasõja monumendid olid NSVL ajal üks väheseid võimalike monumendikategooriaid (suurte juhtide ja tööliskangelaste kõrval) ja seega populaarsed. Sarnaselt plaanküladele võib neid leida eri kujutiste ja nimedega üle kogu maa, alludes seega justkui ühevormilisusele.

Peamised põhjused Teise Maailmasõja monumentide rajamiseks olid kas sõita üle maa Suure Isamaa Sõja võidunarratiiviga (kirjutades üle sellega Eesti rahva enesetunnetuse) või tähistada massihaudu, mille hauarahu tagamiseks monument teostati. Laialt on levinud mälestuskivid või leinas austust avaldavad sõduri kujutised, kuid ka Leinavaid Emasid võib leida Eestist kokku viis tükki. Huvitaval kombel on see kategooria monumente üks neist, mis on suures osas jäänud püsima oma esialgsetele asukohtadele ka pärast Eesti taasiseseisvumist (väikese mööndusega 2007. aastal). Teised monumendid, näiteks monumendid suurtele juhtidele, võeti maha kiiruga ja anti üle vastavatele arhiividele ja muuseumitele. Põhjus selle taga võib olla muidugi see, et hauarahu ei soovi keegi rikkuda. Teisalt võis monumentide püsimajäämisele kaasa aidata ka leina universaalsus ja seega vajadus mälestuspaikadeks. Eestlased kisuti sõtta eriskummalisel moel, ilma riigita, ja seega on traumeerivad sõjalood ja perekondlikud kaotused tänini tugevalt eestluse identiteedi osa. Samas ei tähenda see, et nende monumentide üle ei oleks käinud vaidlus. Teravad vastuolud on tõusnud eriti nende monumentide ümber, mis kujutasid NSVL mundris sõdureid ja asusid võimukeskustes ja seega kõigi silme all. Poleemikat Pronksisõduri ümber ja kulminatsiooni Pronksiöö näol mäletame me ilmselt veel kõik.

Järvamaal, Väätsal seisva monumendi Leinav Ema parem käsi, mis hoiab leinapärga. Väätsal, Järvamaal seisva monumendi Leinava Ema avatud vasak peopesa. Monument Leinav ema Väätsal, Järvamaal vasakult küljelt vaadelduna.

Aga kuidas see puudutab Leinavat Ema? Samal ajal kui linnades asuvate monumentide ümber lahvatasid vaidlused, vajus varasemalt kõrgelt väärtustatud maaelu justkui rambivalguse alt välja ning, nagu teised ääreala monumendid, seisab ka Leinav Ema ilma vastuoludeta oma paigal, olles kurnatud vihmast, tuulest, lumest ja päikesest. Ta seisab seal, ja me oleme tulnud talle rambivalgust pakkuma. Kas vaatame lähemalt?

Väätsa Leinav Ema kujutab üleinimsuurust naist, kes hoiab käes leinapärga ja seisab kolme eri kõrguse samba ees. Kõige kõrgemale ja talle kõige lähemal asuvale sambale on graveeritud aastaarvud „1941-1945“. Juba esimesel pilgul on näha, et ta erineb teistest Leinavatest Emadest tunduvalt. Erinevalt teistest, ei ole ta pilk langetatud, vaid suunatud kaugusesse, justkui vaataks ta tuleviku poole. Ta keha ei väljenda leina. Ta seisab tugevalt nagu sõdur, kuigi ta ei ole kedagi mõrvanud. Selles mõttes võib teda vaadata kui sõja teist poolt – monument naistele ja emadele, kes peavad hakkama saama ka keset kaost, et hoolitseda lähedaste eest. Samal ajal kui üks tema käsi hoiab leinapärga, on ta teine käsi väljaulatatud ja lahtine peopesa avatud maailma poole. Nagu ema klassikalisest Eesti lastefilmist „Nukitsamees“, tundub ta avatud kõigele ja kõigile. Ta on vastuvõtlik ja ta lein ei tundu sentimentaalne. Tema nägu on pigem rahulik kui nähtavalt haavunud; pigem on ta tõsine. Ta ilme vihjab kurbusele, kuid läbi teatud selguse. Ta küll paneb vaatajat tundma oma valu, kuid tema emotsioon ütleks justkui, et me saame teha paremini tuleviku jaoks. Tal on tugevus nii, et vaataja peab samuti olema tugev. Temast peegeldub tarkust, kuidas saada hakkama rasketel aegadel ja üle tulla kaotusest; luua elu hoolimata karmist keskkonnast. Pärast kõike, mis on juhtunud, on tal ikkagi kohustused ja vastutus edasi liikuda ja ta teab, et ta suudab seda teha. Sammalduv dolomiitkivi on maalinud talle aja jooksul otsevaates tuima näo.

Leinavat Ema põrnitsedes on võimalik näha, et hoolimata võimu poolt ette kirjutatud reeglitest, võttis Aate-Heli Õun vabaduse viia esialgne motiiv laiemasse konteksti. Propaganda rüü langeb Leinava Ema õlult, kui panna ta esmalt sinna samasse Teise Maailmasõja monumentide keskele. Autorina ei olnudki tal ju tegelikult suurt valikut monumendi motiivi valikul ning Väätsal on Teise Maailmasõja monument eriti eriskummaline, arvestades seda, et külal puudub otsene seos Teise Maailmasõja sündmustega või teadaolev massihaud. Sõjale vihjav viide on taandatud pelgalt aastaarvudeks monumendil ning puudub graveeritud loosung kuulutamaks NSVL narratiivi Suurest Isamaa Sõjast. Ka oma ametlikus nimes, „Monument kõigile Teises Maailmasõjas hukkunutele“, ei vali Leinav Ema otseselt kellegi poolt. Selle asemel näitab ta naise, kes on kaotanud kõik, tugevust. Kaotanud sõjale... aga ehk ka nõukogude võimule? Seega võib kivist raiutud ema kõige muu hulgas peegeldada ka hoopis eestlaslikku narratiivi: on ära võetud riik, vabadus, kaotatud lähedasi sõjas, kannatatud okupatsiooni all, aga elu peab siiski edasi minema. Autori valikute läbi räägib Leinav Ema ehk hoopis selle sama küla loo, kus ta asub. Hoolimata ajast ja võimust, tuleb leida viis ellu jäämiseks ja eluga edasi liikumiseks.

Seega on Aate-Heli Õun kandnud väärikalt loovtöö vastutust ja väljendusvabadust hoolimata ette antud piirangutest. Koorides poliitilise eesmärgiga monumendilt esialgse poliitilise kallutatuse, on tema teos ajaülene: see räägib loo, mida ehk kõigil on rasketel aegadel vaja kuulda. Edasi minemiseks on vaja suunata pilk tulevikku, seista tugevalt, teha tööd ja hoolitseda oma lähiümbruskonna eest. Sellega on rääkinud kunstnik oma tõe meisterlikus väljenduslaadis.

Neli aastat pärast monumendi valmimist, jõudis monumendi ära vaadata ka NSVL suurjuht Gorbatsov ise. Neli aastat ajas edasi lagunes Nõukogude Liit kokku ja Eesti taasiseseisvus. Võibolla on just Leinava Ema sümbol, seismas tugevalt keset küla, andnud Väätsale oma jõu saada hakkama esmalt nõukogude kolhoosina ja hiljem jääda ellu selle sama kolhoosi lammutamisel. Täna võib külast endiselt leida eest aktiivse kogukonna, kes hoolitseb enda kodukoha ja inimeste eest, leiutades lõbusaid kogukonna üritusi nagu jõuluakende näitus või kortermajade festival ning harrastades sportimis- ja vabaajavõimalusi neis samades parkides. Refereerides kohalikke noori räppareid, siis hoolimata kõigest „Väätsa on winner“.

Autor: liina
Keeletoimetus: Mari Kuuse, Taive Saar
Fotod: Johannes Martin Saar, Raid Saar


Artikkel põhineb Väätsa kohalike elanike lugudel.

kolkaplika.newsletter, september 2021
Vaade keset Järvamaal asuvat Väätsat seisvale monumendile Leinava Ema Väätsa Rahvamaja suunast. Rohtu kasvanud kiviplaadid monumendi Leinav Ema esisel platsil Väätsal, Järvamaal. Tärkav sammal dolomiitkivil, millest on tahutud monument Leinav Ema Väätsal, Järvamaal. Lähivõte Väätsal, Järvamaal asuvast 1984. aastal loodud monumendist Leinav Ema.