Sammal ei kasva...

Just nagu veerev kivi

Vanad eestlased uskusid, et sammaldunud kividel on võime kasvada ning samblata kivid võivad vabalt oma kohalt minema veereda. Siiski liiguvad kivid eesti pärimuse kohaselt harva, mõnel üksikul juhul vaid enesekaitseks või tundmatu eest pagemiseks. Veel harvemini naasevad nad oma kohale tagasi.

Kui ma olin viieaastane, istutasime isaga koos vanavanemate põllule ühe suure kivi kõrvale tamme. Igal suvel vanavanematele külla minnes käisime seda tamme vaatamas ja iga paari aasta tagant kraapisime puu kõrval seisva kivi samblast puhtaks. See on jäänud ainsaks meie ühiseks traditsiooniks.

Ühe või mitme lohuga ohvrikivid olid eestlaste jaoks pühad. Kivile toodi ande, nagu näiteks hõbedatolmu, toitu, riideid, hobuseraudu või naelu. Samuti jäeti lohkudesse lutikaid ja prussakaid, mädaseid sidemeid, verd, juukseid, küüsi ning muud ebameeldivat, millest taheti lahti saada.

Viimati vanavanemate kodu külastades, käisin esimese asjana tamme juures. Kuna vihma sadas, ei tulnud isa minuga seekord kaasa, vaid küsis hiljem, kas kivi oli jälle sammaldunud. Vastasin, et oli küll, aga mul pole selle vastu midagi, ning pärisin talt, miks me seda kivi üldse samblast puhastama peame. Isa kehitas õlgu ja sellega meie vestlus piirdus.

Hiljuti sain teada, et vanad eestlased uskusid kivilt sambla kiskumise halba õnne toovat. Nii tehes võis näiteks hunt lambaid rünnata, riided ära pudeneda või küüned õhukeseks kuluda. Samuti usuti, et sammal kasvab hoopis kivi najal nutmas käinud naiste ja orjade nutuveest. Kiskudes kivilt sammalt kisume pisaraid nende silmist.

Ultima Thule

Kahjuks ei ole mina kunagi veerevat kivi näinud, kuid väidetavalt mõned neist isegi lendavad. Kaali kraater on suurim üheksast Saaremaal paiknevast meteoriidikraatrist. Eesti endise presidendi ja kirjaniku Lennart Meri teooria kohaselt võis just Saaremaa olla antiikkreeklaste poolt üles tähendatud müstiline saar Ultima Thule. Väidetavalt viisid barbarid Pythease just nimelt Kaali järve juurde, näitamaks paika, kuhu Päike magama läheb. Vanad eestlased uskusid, et Kaali järv tekkis siis, kui Päike taevast alla kukkus.

Kui ma käisin teises klassis, saime me koju esimese arvuti. See märkis mu lühikeses elus uue ajastu algust ning samuti hetke, mil Arvutipoiss sai osaks meie perest. Ma ei mäleta ta päris nime ega seda, kuidas mu vanemad temaga tutvusid, kuid lühikest aega oli ta justkui pereliige. Ma isegi ei küsinud, miks me teda Arvutipoisiks kutsusime. Võibolla oli see ilmselge, sest ta oli noormees, ehk isegi teismeline, kes elas meie lähedal. Aeg-ajalt parandas ta meie arvutit ning tõi meile erinevaid arvutimänge. Mulle piraatplaadil Simsi, kuid vanemate raudseks lemmikuks sai Tomb Raider (hauarüüstaja – eesti k. tõlge). See oli esimene ja viimane kord, kui ma oma vanemaid arvutimänge mängimas nägin. Vaatepilt, kuidas püramiidrindade ja pika patsiga Lara Croft raskeid kiviplokke tõukas, jättis mulle sügava mulje.

Möödunud suvel, olles teel sõbranna juurde Kuusallu, helistasin vanaemale. Kuuldes kuhu ma suundun jutustas ta mulle Karl Kiderist, kes oli õpetaja, kirjanik ja koorijuht ning mu vanavanavanemate kasulaps. Kider kirjutas pseudonüümi Redik Soar all raamatu „Esimesilt päevilt“, mille esimene osa kandis nime „Värdjas“. Autobiograafiline teos kõneleb isata kasvanud lapse raskest lapsepõlvest. Raamatu tegevus toimub Saaremaal Valjalas ning osaliselt suisa samas talus, kus hiljem kasvas üles ka mu vanaema. Valjalast umbes kümne kilomeetri kaugusel asub Kaali järv.

Oma elu teise poole veetis Karl Kider aga Kuusalus. Otsustasin külastada kohalikku surnuaeda, kus rohisin tema ja ta tütre haudu, mõeldes samas, et enamik minu emapoolsetest sugulastest on maetud Saaremaale. Vanaema oli jutustanud mulle veel, et Kideri tütar oli ERKIs õppinud keraamikat. Haual olles valdas mind kummaline tunne. Esiteks olin haua asukoha leidnud interneti abiga, teiseks painas mind mõte, et me pole isegi veresugulased. Tõdemus, et ta oli kirjutanud terve raamatu toetudes enda raskele lapsepõlvele, võimendas mu ebamugavustunnet. Kas ta oleks õnnelik teades, et rohin ta hauda? Ma polnud kindel. Tundsin end isegi veidi kui hauarüüstaja.

Aastal 2020 võeti mind Eesti Kunstnike Liidu liikmeks. Teiste hüvede seas pakub liit liikmete matusekulude katmist ning hauaplatsi Tallinna Metsakalmistul. Aeg-ajalt külastavad Eesti Kunstnike Liidu töötajad Metsakalmistut, kus nad korrastavad lahkunud kunstnike haudu.

Rolandi ruunikivi

Kui ma ülikooli esimesel kursusel käisin, jagasin mõnda aega ühikatuba iraani tüdrukuga. Reisihimulisena külastas ta ka Saaremaad. Mainides, et olen seal sündinud, ta hüüatas: "Sa oled Viiking!".

Paar aastat tagasi helistas mulle ema ning teatas, et meie sugulane Roland püstitas Valjalasse, vanavanemate maale ruunikivi. „Ruunikivi,“ imestasin, „kas see pole mitte rootslaste teema?“ Roland on hobidetektorist, kes 2011 aastal leidis ühe rooma-aegse mündi ning pronksist ehtekogu. 2019. aastal avastas ta Saaremaalt neli rauaaegset vallkindlust, millest üks paikneb mu vanavanemate sünnikoha lähedal. Kõik neli kindlust olid ehitatud Skandinaavia kindlustega samas stiilis.

Tänaseks on ümber lükatud idee viikingitest kui suurtest ja vägivaldsetest sarviliste kiivritega Skandinaavia sõdalastest. Väidetavalt olid enamik viikingitest rahumeelsed põlluharijad ja ainult väike osa neist elatas end ära meresõidust, veel vähem rüüstamistest. Sellest hoolimata otsivad paljud ajaloo fännid oma juuri just viikingite hulgast. On mõistetav, et igipõlised kaotajad soovivad leida oma esivanemate hulgast tugevaid ja võimsaid kangelasi.

Mõnes mõttes ei ole Roland enda juurte otsingutel liialt mööda pannud. Eesti asus viikingite idateel ja eriti Saaremaalt leitud esemed, sadamad ja kindlused viitavad, et varajasel rauaajal oli eesti ühiskonnakorraldus Skandinaaviaga võrdsel tasemel ja ka meresõit väga olulisel kohal. Ruunid olid aga Loode-Eesti esimene kirjavorm. Neid kasutati kalendrites, territooriumite märgistamisel ja tikiti ka rahvariietesse. 2008. ja 2010. aastatel leiti Saaremaalt kaks laevmatuse paika 41 põhjamaa meremehe ja neile kuuluvaga. Laevmatuseid seostatakse viikingite kultuuriga ja need olid pigem levinud Rootsi aladel. Leiud dateeriti aastatesse 700 kuni 750 m.a.j, mis lubab järeldada, et Euroopa viikingite ajastu algas oluliselt varem kui seni arvatud.

Kalevipoeg kui eesti mehe arhetüüp ehk eesti samurai

On levinud lause, et iga eestlane peaks korra elus "Kalevipoega" lugema. Siiski ei jõua igaüks, kes eepose kätte võtab, sellega kaugeltki lõpuni. Mitmed kirjanikud on osutanud rahvuseepose igavale, nürile ja kohati lihtsalt halvale kirjutamisstiilile. Sellest hoolimata on värsivormis eepos üks tähtsamaid eesti kirjanduse teoseid.

Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kokku pandud eepos avaldati esmakordselt 1857. aastal. Teos põhineb suulisel pärimusel, mis ulatub tagasi muinasaega. Kreutzwald kogus suulise pärimuse kokku ja põimis need ühtseks teoseks, kus mitmed laulud on tegelikult eri paikade või loodusobjektide tekkelood. Kalevipoja välimust ei ole eeposes kirjeldatud. Teame vaid, et ta oli erakordselt suur ja tugev. Samas on Kalevipoega illustratsioonidel pea alati kujutatud heledapäise, pikajuukselise, rahvarõivastes musklis mehena. Vaid kõige hilisemat trükki illustreerinud kunstnik Andres Tali kujutas kangelast alasti ja kiilaspäisena.

Kirjanik ja semiootik Valdur Mikita on öelnud, et Kalevipoeg on eestlase arhetüüp. Maia Tammjärv arutles selle lause üle Müürilehe artiklis ning leidis, et Kalevipoeg veedab suure osa saagast magades, ignoreerib või suisa unustab enamikku talle tehtud ennustustest, on tujukas, eriti kui mängu tuleb alkohol, ning kaldub enda ülesannete täitmisel tihti teelt kõrvale.

Alates 1991. aastast, pärast piiride taasavamist, asusid paljud eestlased tööle naaberriikidesse. Kõige populaarsemaks sihtkohaks sai Soome. Ka eepose Kalevipoeg varus praeguse Tallinna linna kohale kindluse ehitamiseks materjali naabermaalt.
Soomes ehitusel töötav mees sai hüüdnimeks "Kalevipoeg".

“Kalevipoeg” või “Kalevipojaks käimine” muutusid kiirelt sõimusõnadeks. Eestlastest ehitajaid, kes elasid kitsastes oludes ja töötasid ääretult pikki tööpäevi ning töötasid perest eemal, pere toetamise nimel, muutusid rahvuslike naljade peategelasteks. Samuti poogiti neile külge joobes juhtide ja pisisulide imago.

Küllap oli nende meeste hulgas neid, kes ise selle stereotüübi kujunemisele ainest andsid. Nii kuvab ka 2009. aastal salvestatud videoklipp "eesti Kalevipoeg soome sortse sugemas" ( lühidalt "eesti samurai"), mis kogus internetis kiirelt populaarsust. Helsingi keskturul filmitud videos võib näha Soome politseid pöördumas ilma müügiloata maasikaid müüva eesti mehe poole. Hoolimata politsei seletustest, et mees peab vaid turult lahkuma, asub müüja end hardalt kaitsma, nõudes advokaati. Peagi muutub mees agressiivseks ja algavas rüseluses hoidub ta pisargaasi rünnakust ning võitleb kumminuia hoopide vastu. Pärast pikka rüselust suudavad politseinikud ta lõpuks siiski peatada ja minema viia.

Rändrahn – eesti märk

Kivikuju mäng: Mängujuht keerutab käest kinni hoides igat mängijat. Käest lahti laskmise hetkel peab mängija tarduma, muutudes kivikujuks. Kui kõik on keerutatud, eksamineerib Mängujuht iga kuju ning valib kõige huvitavamas poosis mängija võitjaks. Võitjast saab uus mängujuht.

EAS esitles 2016. aastal graafiliste disainerite koorekihi poolt välja töötatud Eesti riigi visuaalset brändi. Riigi visuaalse identiteedi ühtlustamiseks pandi kokku nii-öelda tööriistakarp, mis koosnes kirjatüüpidest, värviskeemidest, küljendamise nippidest, fotopangast ja muudest disainielementidest. Põhjalikult tervikusse süvenemata korjas meedia üles kombineeritud rändrahnu elementide kujutise nimetades selle uueks Eesti logoks. Netikommentaatorite poolt nimetati kujutis aga "oksendavaks siiliks" ja rahvas oli vihane, et valitsus sellise asja peale raha kulutas. Nii loobuti väljatöötatud kontseptsioonist.

Kivistumine on eesti mütoloogias sageli esinev motiiv. Eriti tihedalt esineb see just pulmalauludes. Pulma nähakse üleminekurituaalina, millel on eriti suur mõju just pruudile. Mitmed lood jutustavad, kus midagi läheb nihu ning tagajärjena kivistub pruut või suisa kõik pulmakülalised.

Ka Kalevipojaga seotud legendides esineb hulgaliselt kivide ja kivistumisega seotud seikasid. Paljusi eesti rahne kutsub rahvasuu kalevipoja lutsukivideks ja ka Toompea on ehitatud Vana Kalevi hauale, kuhu Linda kive kandis. Ühele maha pillatud kivile istunud leinava Linda pisaratest tekkis Ülemiste järv. Iru Ämma kuju nimeline kivi olevat aga piksejumal Uku poolt kiviks muudetud Linda ise.

Kalevipoeg ja kivid

Suvel hakkas mind huvitama, kuidas eri kunstnikud on kujutanud rahvuseeposes kividega seotud seikasid. Laenutasin Pärnu Keskraamatukogust kõik saadaolevad illustreeritud Kalevipoja versioonid. Ajavahemikul 1861 - 2009 ilmus eepos üheksateistkümnes trükis. Meeste seas on teost (kaas-)illustreerinud vaid üks naiskunstnik, Edith Paris, luues 1951. aastal ilmunud trükile päisekaunistused. Raamatukoguhoidja silmitses mu virna ja küsis, kas ikka tean, et tegu on ühe ja sama raamatuga. Vastasin, et tean küll, ja toppisin virna kahte suurde kilekotti. Raskeid paunu koju vedades mõtlesin tahtmatult Linda peale.

II laul: Kalevi surm; Kui vana Kalev sureb, asub leinav Linda ta hauale kive tassima.

Kristjan Raud kujutas 1935. aasta trükis Lindat tasasel ja tühjal maastikul kive tassimas. Vaatajatena ei saa me aimu Linda suurusest, kuid alt-üles perspektiiv jätab mulje justkui kõrguks Linda tornina me kohal. Hiiglaslike jäsemetega Linda rohmakas kehahoiak väljendab kivi raskust. Ta hallid rõivad, kombineerituna Raua nurgelise joonistusstiiliga, jätavad mulje, nagu oleks ta ka ise kivist välja tahutud.

1953. aasta väljaandes kujutasid kunstnikud Alo Hoidre, Richard Sagrits ja Ott Kangilaski Lindat kõrguval kivikalmul. Olles seljaga vaataja poole, hoiab ta taas käes suurt rahnu. Tal on seljas rahvariideid ning ta juuksed on kaetud. Vaatajatena oleme me jäetud kivitrepi alumisele mademele. Taustal näeme rahulikku merd ja selget taevast. Ka siin jääb selgusetuks, kas Linda on samuti hiid. Pigem valdab tunne, et peaksime maast kivi haarama ja aitama Lindal kalmu ehitada.

Evald Okase kujutatud 1961. aasta trükis seisab Linda vaataja poole seljaga. Hoides süles kivi, astub ta enesekindlalt mere suunas. Söejoonistuses ümbritsevad teda tume tormine taevas ning kivine maastik. Rahutu loodus peegeldab vaatajale Linda sisemaailma, ent tormine loodus ei paista Lindat heidutavat.

2011. aastal ilmus kauaoodatud inglisekeelne "Kalevipoeg", mille illustreeris Austraalias elav väliseestlane Gunnar Neeme. Teiste eepost kujundanud kunstnike seas on ta ainuke, kes on peategelasi kujutavatest stseenides portreteerinud kive eraldiseisvana. Raamatu alguses istub Linda kivil ja nutab. Ka näeme neitsikive justkui taevast kukkumas. Kivid naivistlikel grafiidijoonistustel kannavad erinevaid sümboleid. Seejärel kohtume taaskord Lindaga meile juba tuttavas seigas ehk kive tassimas. Ta kehajooned ja -kuju sulavad ühte rahnuga, mida ta kannab.

Huvitaval kombel on enamus kunstnikke kujutanud kivi Linda kätel enam-vähem sama suuruselt, ligi neli korda suuremana Linda peast. Ükski joonistus ei reeda vaatajale, et Linda ootab last. Ta on alati kas meie poole seljaga või on ta kõht varjatud.

III laul: Linda saatus; Soome nõid Tuuslar röövib Linda. Tal õnnestub end lahti rebida, kuid jumalad muudavad ta kiviks.

Kahes väljaandes, 1953. ja 1961. aastatel, on kunstnikud kujutanud seika, mil Linda rebib end Tuuslari käest lahti, saades välgutabamuse piksejumal Ukult. Mõlemad illustratsioonid on dünaamilise kompositsiooni ja tugevate kontrastidega ning jäädvustavad rüselust Linda ja Tuuslari vahel. Tuuslar paiskub tahapoole, samal ajal kui Linda viskub vastassuunas. Neid ümbritsevad tormised pilved, vihm ja äike.

Vaid Kristjan Raud on kujutanud momenti pärast rüselust, mil Linda on juba kivistunud. Taamal näeme me rahnu kivisel maastikul, taustal tüüne meri. Ka Gunnar Neeme kujutab ühel oma abstraktsemal illustratsioonil suurt halli kivi, kuid jääb selgusetuks, kas tegemist on sama stseeniga. Seigale võivad vihjata erinevad mustrid kivi taustal, ehk need kujutavad merd ja taevast.

IV laul: Saarepiiga; Kalevipoeg randub saarel, kus võrgutab ilusa tütarlapse. Nad lamad sammaldunud kivivoodil, kuid peagi puhkeb Saarepiiga nutma, äratades nõnda oma vanemad. Kuuldes Kalevipoja nime, kaotab neid tasakaalu ja paiskub vette. Kalevipoeg hüppab talle järele, kuid ei suuda teda leida.

Kalevipoja ja Saarepiiga kohtumist on kujutatud seitsmes eri trükis, olles seega enim illustreeritud seik. Reeglina on nad paigutatud üksteisest eemale. Neljal korral varjume vaatajatena koos Kalevipojaga kivi taha, kust seirame meile selja pööranud Saarepiigat. 1961. aasta trükis vaatab piiga istuvat kangelast tõsise ilmega. 1953. aasta väljaandes oleme lähemal aga Saarepiigale ja näeme Kalevipoega taamal kõndimas. 2011. aasta väljaandes jälgib Saarepiiga merd, seistes meie poole taas seljaga.

Jüri Arraku illustratsioonid Enn Vetemaa 1985. aastal ilmunud raamatule "Kalevipoja mälestused" on silmatorkavad. Arraku joonistused on täis mütoloogilisi sümboleid ning tema arhailised figuurid sulavad kokku loodusvormidega. Ta on kujutanud Kalevipoega ja Saarepiigat seksuaalaktis. Kalevipoja keha katab Saarepiigat, kes lamab rannal, põimudes liiva ja lainetega. Saarepiiga pilk on suunatud kangelase sõrmedele, mis on vajutanud maapinda sügavad vaod ning moodustanud liivast väikese künka. Ta tundub olevat veidi hirmul. Kangelane ei vaata Saarepiigale silma, vaid ta pilk on suunatud kaugusesse. Tema juuksed kõrguvad taevani, saades üheks pilvedega. Taevas jälgivad neid kaks eakat nägu, ilmselt Saarepiiga vanemad. Silmapaar joonistuse vasakul küljel kuulub ehk piksejumal Ukule. Pildil ühtivad justkui kaks loodusjõudu.

VIII laul: Vendade võistlus ja lahkuminek: Kalevipoeg ja tema kaks venda viskavad lutsu, et otsustada, kellest saab järgmine kuningas.

Pea kõik kunstnikud kujutavad vendade kiviheidet ning iga kord on valitud hetk, mil Kalevipoeg valmistub viskeks, käes lutsukivi. Enamasti näeme vendi ähmaste figuuridena taustal. Gunnar Neeme illustratsioonil on Kalevipoeg mähkunud ümber kivi, otsekui saades kiviga üheks.

XX laul: Kalevipoja surm: Kalevipoja mõõk raiub kangelase jalad maha ning pärast surma saadavad jumalat ta põrguväravaid valvama. Ta istub valge hobuse seljas, karistuseks aheldatud rusikatpidi kaljuseina.

1930. aasta trükis on Oskar Hoffmann portreteerinud Kalevipoega harukordselt tumeda peaga ning alasti. XX laulu illustratsioonil istub ta perutava valge hobuse seljas ning proovib oma kätt põrguvärava kiviseinast lahti kiskuda. Neid ümbritsevad kaarnad, ahelad ja läbi seinaprao paistab selge linnurohke taevas.

Gunnar Neeme illustratsioonil näeme detaili Kalevipoja seljast. Me ei näe, kas ta hoiab peos mõõka ega seda kas ta istub hobusel. Kivimüüri ilmestavad taas traditsioonilised sümbolid ja mustrid.

Evald Okas on illustreerinud stseeni peatüki päises. Väikese formaadi tõttu näeme vaid fragmenti blondist Kalevipojast, katsel kätt müürist välja tõmmata. Pildi serval paistab ka kangelase hobune, kuid Kalevipoja raiutud jalad on pildilt välja jäetud.

Heldur Laretei lastele mõeldud trükis istub Kalevipoeg taas valgel hobusel, käsi seinas kinni. Tal on teises käes mõõk, mis katab ta raiutud jalgu. Nii Kalevipoeg kui hobune vaatavad seina ja nende kehahoiakud ei väljenda rahulolematust ega vastuhakku, mõjudes seetõttu üllatavalt staatilisena.

Kristjan Raud on loonud seigale võimsa ja dünaamilise lahenduse. Me näeme Kalevipoega valget hobust taltsutamas. Kangelane on haaranud tagajalgele tõusnud hobuse lakast ning heisanud teise käe sõjakalt pea kohale. Tema pilk on suunatud pimeda koopasuu poole ning tema kehahoiak väljendab võitlusvalmidust. Huvitaval kombel ei paista kumbki ta kätest olevat seina müüritud.

Võrreldes väljaandeid omavahel, on Gunnar Neeme ainuke kunstnik, kes on pannud erilise rõhu just kividele. Ta tegelased on tihti nendega ühte sulanud. On raske öelda, kust lõpeb keha ja kust algab kivi. Nii mõnigi kivi on saanud ka ise tegelase tähtsuse. Tema illustratsioonides on inimesed ja loodus üksteisest lahutamatud.

Kristjan Raual on õnnestunud tabada kivi kui materjali olemust ja omadusi. Ta ei too küll eraldi välja kõiki loos mainitud kive, kuid hoolimata sellest tundub kogu tema visuaalne maailm justkui ise graniidist välja raiutud.

Kalevipoeg ja vanapagan

Kõige elavamalt mõjuvad illustratsioonid Kalevipojast, kus teda ei ole kujutatud pikaldase blondi tohmakana, vaid kergelt vallatu ja võimsa mehemürakana.

Lembit Sarapuu maalil "Kalevipoeg allmaailmas" (1988) on kujutatud Kalevipoja rännakut allilmas. Maalil on särtsakas must-kollane tonaalsus. Alasti kangelane hoiab enda käes põlevat tõrvikut ja on valmis sellega vaatajale vastu vahtimist virutama. Tal on pikad lehvivad lokkis juuksed, mis meenutavad leeke. Ta nägu ei ole kangelaslik, vaid vihane ja kuratlik. Ta peenis on erekteerunud, poos agressiivne ja ta on valmis ründama.

Teise omanäolise Kalevipoja võib leida Glehni pargist. Nikolai von Glehni huvitas majandus, filosoofia ja arhitektuur ning ta lasi ehitada endale mõisa, mis meenutab legolossi. Lossi ümbritsevad palmimaja ja observatoorium ning ka krokodilli ja Kalevipoja skulptuurid, mis oli tema enda järgi modelleeritud. See võib olla üks põhjustest, miks skulptuur nõnda teistest Kalevipoegadest erineb. Kangelasest on saanud justkui multikategelane pika habeme ja kahe sarvega, kes hoiab käes suurt kurikat. Kurikas on kummaline relvavalik, eriti arvestades mõõga rolli tähtsust Kalevipoja lugudes. Kalevipoeg nägi ränka vaeva, et leida endale võimas relv ning teekond selleni ei olnud lihtne: ta surmas süütuid ning seejärel kaotas oma jalad iseenda mõõga läbi. Krokodill ta kõrval peaks viitama sortsile, kes Kalevipoja seljataga hiilis. Kuidas sortsist on saanud krokodill, on omaette müsteerium.

Kohalikud ei tundnud skulptuuris oma kangelast ära ning hakkasid seda kutsuma hoopis "Glehni kuradiks". Pahane von Glehn lasi selle peale püsti panna sildi, millelt võis lugeda: "Kalevipoeg on mu nimi ja hind, lollid kuradiks kutsuvad mind!" 1915. aastal hävitasid venelased skulptuuri. Kalevipoja skulptuuri Glehni lossi kõrval taastas aastal 1990 Mati Karmin.

Kivijahvataja ja siil

“Käsikivilaul” on Setumaalt pärit regilaul, mida lauldi nii töö tegemise kui ka kivijahvatamise mängu saateks. Mängijad seisavad ringis ja imiteerivad käsikivil jahvatamist, hoides kinni ridvast ringi keskel, seda lauldes liigutades. Laulu rütm imiteerib töö tegemist – ringid, mida käsikivi teeb, on meloodias selgelt kuuldavad. Usuti, et töö tegemise jäljendamine muudab päris töö lihtsamaks.

Regilaulu traditsioon arenes välja umbes tuhat aastat enne meie ajaarvamist, enne veel kui soome-ugri hõimud üksteisest lahku lõid. Seega on regilaul omane enamikule soome-ugri rahvastele. Regilaulule on iseloomulikud paralleelsus ja alliteratiivsed värsid, mida kasutas ka Kreutzwald „Kalevipoja“ loomiseks. Eesti regilaule, eriti naiste omi, on palju salvestatud. Tänu neile lauludele on meil võimalik kiigata varasemate põlvede naiste maailma, saades teada nende mõtetest, tunnetest ja tööst. Samas peetakse regilaule ajalooallikana pigem problemaatilisteks, kuna suuliselt edasi antud traditsioon muutub ajas kuni üleskirjutamise hetkeni.

Mõtisklesin milline naistegelane võiks olla eesti naise arhetüüp? Kas töökas, truu ja ilus Linda? Või võrgutav, ent häbelik ja müstiline Saarepiiga? Või kavalad ja metsikud Põrguneitsid?

2018. aastal valisid eestlased rahvusloomaks hundi. Teisele kohale jäi siil. Ka eeposes mängis siil olulist rolli, aidates Kalevipoega kavala nõuga. Tänutäheks andis Kalevipoeg talle tüki oma vammusekraest. Kuuldavasti sai just sellel hetkel siil endale teravate okastega kuue.

---

Helena Keskküla magistritöö “Sammal ei kasva…” valmis 2021. aastal Sandbergi Instituudi vabade kunstide osakonnas

Juhendaja: Jeroen Boomgaard
Tõlge: Mari Kuuse, Helena Keskküla
Toimetanud: Mari Kuuse, Helena Keskküla, Taive Saar

kolkaplika.newsletter, mai 2022