kolkaplika.newsletter


Breizh - Bretagne

Nicolas Rousseau seeria "Tasased hääled" teine osa

Lugude seeria “Tasased hääled” kutsub lugejat avastama kohti üle Euroopa, kus kord kõlasid keeled, mille kõnelejaskond on aja jooksul taandunud vaid väikesteks kogukondadeks. Vaiksed maailmad, kus tasased hääled jutustavad lugusid vähemuskeeltest. Käesolevas osas rändame autori juurte juurde Amorica poolsaarele Prantsusmaal.

"Suvel sajab siin viis korda päevas. Talvel, veel rohkem," ütlesid mulle mu vanemad kui lapsepõlves Bretagne (prantsuse keelne hääldus bröt'anj - toim) piirkonda külastasime. Sealne kliima on raevukas, karm ja ettearvamatu. Armorica poolsaar, millel piirkond asub, küündib kaarti vaadates justkui Prantsusmaa maismaalt välja ookeanisse. Ookean on kõikjal. Põhja suunal neelab ta La Manche'i väin, lõuna suunda jäävad Cascony lahe reetlikud hoovused ja läänes avanevad lõputud Põhja-Atlandi veed. Bretagne ilm on seega alati mõjutatud ookeanist. Tuuled peksavad vastu aknaid ja randa jõudvad lained purunevad vastu kivist rannikut. Petlikku kindlust pakkuvale päikesepaistele järgneb alati külm ja tugev vihm, mis lahkub sama kiirelt kui oli tulnud, jättes sind läbimärjana maha. Isegi kui ei saja, võib õhk olla nii märg, et enne veel kui aru saad, oled vettinud. Kohalikud kutsuvad seda fenomeni bruine. Sõna kõla on mulle alati meeldinud.

Lapsena veetsin palju aega Bretagne'i piirkonnas, kuigi ma ei ole seal kunagi elanud. Regioonist on pärit minu pere, kes endiselt adub tugevalt oma bretooni juuri. Mu lapse mõistuse jaoks oli tormine ilm justkui millegi väärtustliku kaitsja, nagu inetu ent südi austri karp kaitseb oma looma ja selle pärlit. Kuigi austreid leidub poolsaarel igal pool ei ole need mulle kunagi maitsenud. See-eest huvitasid mind vanad bretooni legendid ja keldi müüdid, kus kangelasele ilmneb püha teadmine vastutasuks ta pühendumusele ja ohverdustele, nagu Püha Graal¹¹ Püha Graal kui rüütlite rännakuid kannustav objekt on oluline motiiv kuningas Arturi kirjanduses. Seda aaret ihaldatakse ta imeliste võimete ja sümboolse väärtuse poolest, kuid tihti on ka kättesaamatu. Hilisemates traditsioonides seostatakse Püha Graali Jeesus Kristuse viimse söömaaja Püha Peekrina. kuningas Arthuri lugudes. Neis lugudes esinesid alati iseäralikud nimed, mis andsid toimuvale teatud maagilise aura. Sarnase kõlaga nimesid võib leida mööda Bretagne't rännates linnadelt, küladelt, jõgedelt, metsadelt. Kõik nad jutustavad maailmast, mis seisab eraldi ülejäänud, prantsuse keelt kõnelevast maast. Neid lapsepõlve mõtteid mõtlesin aga enne, kui ise mõistsin, et ka minu esivanemad kõnelesid enne mind seda prantsuse keelest erinevat keelt.

Pa guzh an heol, pa goeñv ar mor
Me 'oar kanañ war dreuz ma dor
Pa oan yaouank me a gane
Pa 'z on deut kozh, me 'gan ivez. […]

Kui päike loojub, kui meri tõuseb
mul kombeks laulda koduukse lävel
laulsin siis, kui olin noor
jätkan laulmist nüüd, kui olen vana […]

Anonüümne autor, Barzaz Breiz’i kogust

Otsing justkui kaotatud ent ometi lähedase keele järgi sai alguse muusikast. Samal ajal kui bretooni keel on justkui vaid käputäie inimese hästi hoitud saladus, on keel veel laialdaselt kasutuses muusikas. Muusika on osa Bretagne'i kultuurist ja igapäevasest elust. Traditsioonilised pillid on binio ja bombarde (torupill ja tänaste puhkpillide eelkäija - toim), mida mängivad bagad'id (marssivad ansamblid, sarnased šoti torupilli ansamblitele) igal tähtpäeval. Tähtpäevad annavad bretooni aastaringile rütmi ja tähistamine ei oleks terviklik laulmise ja tantsuta. Traditsiooniliste laulude repertuaar on bretoonlastel Prantsusmaa suurim. Enamus tantse, nagu näiteks populaarset gavotti, tantsitakse rivis või ringis ja paljude tantsijatega. Bretooni bard, laulja ja lugude jutustaja, on tegelaskuju, kes 1960ndatel ja 1970ndatel sai jõulise taassünni osaliseks. Samuti tasuks ära mainida gwerzi, mille laulmisel jutustatakse bardi luuletraditsioonile põhinedes lugusid, mis on ühteaegu nii traagilised kui ka fantastilised. Bretooni muusika ja lüürika oma enigmaatilise keelekasutusega paelus mind nõnda, et soov keelt mõista kasvas.

Bretooni keel on üks viimaseid säilinud keldi keeli, mille keeleperekonda kuuluvaid keeli räägiti varasemalt terves Euroopas kuni Kesk-Türgini välja. Tänapäeval on keldi keeltest säilinud vaid mõned üksikud ja enamus kõnelejaskonda paikneb Loode-Euroopas. Teised kaasaegsed keldi keeled on näiteks iiri ja šoti gaeli keeled, mis kuuluvad goideli alamharusse, ja kõmri keel, mis on lähedaselt sugulane bretooni keelega. Keldi keeli võib seega üldiselt kuulda Briti saartel, ainsaks erandiks on bretooni keel Lääne-Prantsusmaal. Gallia keeltes (tänaseks välja surnud) kõneldi praeguse Prantsusmaa territooriumil, mis tol ajal kandis nime Gallias, ka veel Rooma vallutaste ajal (sirka 121 e.m.a - toim), misjärel ladina keele mõjuvõimu kasvades kadusid gallia keeled sajandite vältel täielikult.

Keldi keelel on mitmeid omapärasid, mis neid teistest indo-euroopa keeltest märkmisväärselt eristavad. Esimeseks näiteks võib tuua sõnade järjestuse, mis keldi keelsetes lausetes jälgib öeldis-alus-sihitis mudelit. Teistes euroopa keeltes on tegusõna lause alguses unikaalne, ent näiteks nii araabia kui ka heebrea keeltest võib seda taas leida. Sarnaselt eesti keelele puudub keldi keeltes kuuluvust märgistav tegusõna. Näiteks öeldakse bretooni keeles "Ul levr zo ganin" (eesti keeles "Mul on raamat", inglise keeles "I have a book"), mis otsetõlkes tähendab "Raamat on minuga". Kolmas märkimisväärne erinevus on numbrisüsteem. Euroopas on üldlevinud desimaalne ehk kümnel baseeruv numbrisüsteem, ent keldi keeltes toimub lugemine kahekümnete kaupa. ²² Prantsuse keelt õppinud inimesele kõlab see ilmselt mõnevõrra tuttavalt, kuna ladina keele võidukäigu ajal toimus keeleline üleminek piirkonnas galliase keelelt ladina keelele suusõnaliselt. Nii on ka prantsuse keelne numbrisüsteem segu ladina ja gallide numbrisüsteemist. Prantsuse keeles loetakse kuni 60-ni numbreid küll kümnete kaupa, millest alates minnakse üle kahekümnete peale: 70 on soixante-dix ehk kuuskümmend-kümme, 71 on soixante-et-onze kuuskümmend-üksteist, 72 on soixante-douze ehk kuuskümmend-kaksteist. 80 on prantsuse keeles quatre-vingt, mis tähendab “neli korda kakskümmend", viidates taas keldi kahekümnel põhinevale numbrisüsteemile. Viimase erinevusena võib mainida alguskonsonandi mutatsiooni, mille käigus esimene konsonant sõnas muutub vastavalt sellele, mis sõnale ta järgneb või milline järelliide on liidetud selle sõna lõppu. Võtame näiteks sõna "meri", mis bretooni keeles on ar mor. Kui liita talle juurde "-mees", vahetub sõna esimene täht ehk "m" tähega "v" nagu on näha siin: ar varaerion ehk meremees.

Buhez ar voraerion a zo trist er bed-mañ,
Bepred pell doc'h o zud, dindan glav hag arnev,
Evit gounit bara, bara d'o bugale.
Ret eo dezhe kuitaat o bro a garantez. […]

Meremehe elu maailmas on õnnetu,
alati kaugel lähedastest, vihma ja tormi käes
teenides leiba, leiba oma lastele
peavad jätma maha oma armsa maa […]

Yann-Ber Kalloc'h luuletus “Ar Voraerion” (“Meremees”)

Meri ehk ar mor on andnud nime ka Armoricani poolsaarele. Aga mis värvi on meri? On sinine, roheline, ehk hall? Bretooni meremeestel on küsimusele ühtne vastus: "Glas, muidugi!". Bretooni keel nimelt ei tee vahet sinisel, rohelisel ja hallil värvil. Neid nimetatakse ühiselt glas ehk ookeani värvi. Ookean on olnud bretooni rahva identiteedi osa juba sajandeid. Traditsiooniliselt olid bretoonlased meremehed, purjede tootjad, majakavahid, soola kogujad. Bretagne poolsaare kuldne ajastu jääb keskaega, kui seal asus Bretooni Kuningriik iseseisva hertsogkonnaga. Sellest ajast on pärit rikkalik kirjandustraditsioon, mis oli omal ajal viljakam kui naabritest prantslastel. Ometi võib küsida, et kui nende kultuur oli nõnda rikas ja majandus niivõrd dünaamiline, miks kõneleb tänasel päeval keelt vaid käputäis pigem vanemaealisi inimesi?

Kui Bretagne'i Anne (bretooni keeles Anna Breizh) abiellus prantsusmaa kuningaga 16. sajandil, luues kahe riigi vahelise liidu, nautis Bretagne veel autonoomiat sotsiaalsete küsimuste ja majanduse korraldamisel. Jõud, mis kuulutas Bretagne iseseisvuse lõppu, oli Prantsuse revolutsioon, mille järel kogu võim koondus pealinna Pariisi ja kohalikud privileegid kaotati. Reaktsioonina sündis regioonis revolutsiooni-vastane liikumine, mis võitles värskelt loodud vabariigi vastu ja tõi kaasa vägivaldse kodusõja. Prantsuse vabariigi valitsus saatis piirkonda olukorda lahendama põrguliku kuulsusega colonnes infernales armee, kes 1794. aastal hävitasid Lääne-Prantsusmaal terveid linnasid. Enne Prantsuse revolutsiooni kõneles Prantsuse kuningriigis prantsuse keelt vaid ligi 3 miljonit 20 miljonist inimest. Vabariiklastele oli demokraatia ehitamisel ühtne keelepoliitika üks peamisi tööriistu ühtse rahvuse ülesehitamisel. Samal aastal deklareeris Bertrand Barére de Vieuzac: "Moniarhial olid omad põhjused paista välja kui Baabeli torn; Demokraatlikus riigis ei või jätta kodanikku ignorantseks rahvusliku keele suhtes, võimetuks kontrollida võimu, sest see on isamaa reetmine. Vabal rahval peab kõigil olema üks ja sama keel."

Siiski ei toonud bretooni keele hääbumist kaasa armee poolt korda saadetud vägivald, vaid hoopis Prantsusmaal 19. sajandi vältel ellu viidud keelepoliitika. Tasapisi, kuid kindlalt, võeti järjest vastu seaduseid, mis esmalt allutasid kogu riigi regionaalsed keeled, keelates lõpuks need täielikult. 1881. aastal teeb Jules Ferry prantsusmaal alghariduse kõigile kohustuslikuks. Üleriiklikust ja ühtsest haridusest saab peamine vahend, mille abil suruda ühtkeelsust peale mitmekeelsele rahvale. Kohalike keelte kõnelejaid häbistatakse ja neile riputatakse külge silte vähesest patriotismist ja puudulikust intellektist. Vastu võetakse terve trobikond strateegiaid, mida õpetajad saavad kasutada keldi keelte häbistamiseks, et luua noortes kõnelejates seos emakeele ja häbi tunde vahele. Neist radikaalsemad on kehalised karistused, mida viiakse läbi nii üle Prantsusmaa kui ka üle mere asuvates kolooniates. Populaarsed karistused olid näiteks joonlauaga üle sõrmede löömine või väga haisva ja raske eseme riputamine lapse kaela terveks koolipäevaks.

[…]
Hag en o ziez dilezet
Moc' hoiled zo digouet
Hag embann breman divezh
Douster ar vuhez war'maez

[…]
ja nende mahajäetud kodudesse
rikkad jõudsid pärale,
nüüd uhkeldavat süütundeta
maaelu magususest

Yann-Ber Piriou luuletuses “Ne bado ket atao” (“See ei kesta alati”)

Samaaegselt Bretagne vaesub, mida tingib keskusesse koondatud võim. Pariisi ümber kerkivad modernsed vabrikud, kuid Bretagne'i poolsaar jääb suures osas ääremaaks, ruraalseks , mis omakorda toob endaga kaasa massilise bretoonide väljarände 19. ja 20. sajandi vahetumise aegu. Sellesse perioodi jääb ka minu perekonna ränne tööstuslinna Vierzoni. Bretooni migrantide sotsiaalsest staatusest kõnelevad mitmed bretooni keelest laenatud sõnad prantsuse keeles. Sõna plouc, mis tähendab bretooni keeles külaelanikku, kasutatakse prantsuse keeles nüüd kui halvustavat sõna mittekultuursuse kohta. Samuti tähistas sõna baragouiner (tuleneb bretooni keelsetest sõnadest bara ja gwinn, leib ja vein) inimest, kes kõneleb arusaamatult. Samas hakkavad rikkad pariislased ostma bretoonide väljarändest maha jäetud maju Bretagne rannikul, sundides nii veel enam bretoonlasi omalt maalt välja. Paar aastat tagasi külastasin ma Perros-Guirec'i sooviga leida üles oma esivanemate kodu. Perros-Guirec asub Bretagne'i kõige põhjapoolsemas osas ja enne minu sündi töötas mu perekond siin rannavalvurite ja majakavahtidena. Maja, mis kord kuulus mu perele, oli nüüd suvekoduks Pariisist pärit perekonnale.

1950. aastal oli bretooni kõnelejaid alles veel ligi üks miljon, enamus vanemaealised inimesed. 70 aastat hiljem on neist alles veel vaid kaks sada tuhat. Pärast põlvkondade kaupa õpilasi, keda sildistati katkises prantsuse keeles baragouiner’ideks ja paremat elu otsima läinud noorte lahkumist lõpetaks vanem põlvkond vaikselt bretooni keele õpetamise oma lastele. Vaid mõne põlvkonnaga taandus kõnelejate arv kõigest viiendikule juba niigi varasemalt vähenenud kõnelejate hulgast.

[…]
Bugale all aet da Bariz
Skeud an Ankoù³³ Ankou on bretooni folklooris surmateener, keda tihti kujutatakse vankrit juhtiva luukerena. Legendide kohaselt saabub ta öösel lahkunute hingi koguma. Tema vankri krigina kuulmine on märk perekonnaliikme kohesest surmast. Igal Bretagne'i vallal on oma Ankou. Tema kujutisi võib tihti kohata bretooni kirikutes ja surnuaedades. zo war ar maez
He zi gwechall leun a vuhez
A zo digor d'an avel foll
Ha piv gredo tamall neuze
M'he deus qwinardant war an daol?
Arc'hoazh 'vo kaset d'an ospis
Hec'h-unan gant he c'halon yen
He bugale aet da Bariz
Pe da lec'h all n'ouzon ket ken

[…]
Ta lapsed lahkusid Pariisi
Ankou vari liigub mööda maad
Ta kodu oli kord täis elu
Nüüd avatud hullunud tuultele
ja kes võiks mõista teda hukka
et viin ta laual on?
Homme saadetakse ta hooldekoju
Üksikuna, süda jääs
Ta lapsed lahkusid Pariisi
või mujale, ma enam ei tea

Yann-Ber Piriou luuletus “Planedenn” (“Saatus”)

Nagu selgitasin, viis mu teekond otsides oma pere kadunud keelt mind kunagise esivanemate koduni Bretagne'i rannikul. Teel olles kohtusin kummaliste ent tuttavate sõnadega, aegumatute laulude ja lugudega, majakate ja tõusvate vete, sini-rohelise merega, aga ka eksiili ja kaotustundega. Tegemist on minu isikliku looga, ent äratundmiskohti on kindlasti. Lugu ajast, muutustest ja mälust. Vahel võib tunduda, et hääbuva keele uurimine ja õppimine on mõttetu. Lihtne oleks alla anda ja kõik see lihtsalt kõrvale visata. Mis on selle kasu? Isiklikul tasandil tuleb tasu aga pühendumustundest ja teadmisest, et ollakse valmis hääbumisele vastu seisma, kajastades lugu, mis tahab kesta. Ma soovin lõpetada bretooni ajakirjaniku Morvan Lebesque'i poolt 1970. aastal kirjapandud sõnadega: "Kas bretoon on mu emakeel? Ei. Ma sündisin Nanteses, kus seda keelt ei kõnelda. Kas ma olen bretoon? Jah, ma usun küll. Puhtavereline? Mida ma tean ja kas ma hoolin? Separist? Autonoomsuse pooldaja? Regionaalse arengu toetaja? Jah ja ei. Teistsugune. Ja siis ei saa sa sellest enam aru. Mida me kutsume Bretagne'ks ja üleüldse, miks olla bretoon? Prantslane paberite järgi, prantslaseks mind kutsutakse. Ma võin võtta prantsuse identiteedi igal hetkel. Mu kuuluvus Bretagne'sse on vabatahtlik, ma võin seda sama lihtsalt võtta omaks kui hüljata. Esialgu ma ka seda tegin. Väga pikalt eirasin ma fakti, et olen bretoon. Prantslane olin ilma igasuguse küsimuseta, ent Bretagne'i pean ma kuuluma teadlikult. Kui ma kaotan selle taju, siis Bretagne ei ole enam minus. Kui kõik bretooni rahvusest inimesed kaotavad selle taju, siis kaob see rahvus üldse. Bretagne'l ei ole dokumente. See eksisteerib vaid siis kui iga põlvkond tajub ennast bretooni rahvana. Ka täna sünnivad lapsed Bretagne's. Kas nad näevad end bretoonina? Me ei tea seda. Neid kõiki ootab piisavalt vanaks saades otsus, kas avastada või ignoreerida."