kolkaplika.newsletter


Līvõd rānda - Liivi rannik

Nicolas Rousseau seeria "Tasased hääled" esimene osa

Käesolevas lugude seerias “Tasased hääled” kutsun ma lugejat avastama kohti üle Euroopa, kus kord kõlasid keeled, mille kõnelejaskond on aja jooksul taandunud vaid väikesteks kogukondadeks. Vaiksed maailmad, kus tasased hääled jutustavad lugusid vähemuskeeltest.

Mitte kaugel Eesti piirist, kõigest umbes 40 kilomeetrit otse üle mere Saaremaa lõunarannikust, asub peen rannariba valge liiva ja unikaalse kohaliku keelega. Siin rannikul elutses varem aktiivne kalurite kogukond, mis tänaseks on asendunud tasase paigaga, kus mälestust kunagisest keelekogukonnast kannavad üksikud inimesed. Just siit rannikult algab meie rännak.

Meie esimene peatus on Loode-Lätis asuval Liivi rannikul. Siin asub eesti keele sõsarkeelt kõnelevate Kuramaa liivlaste pikk ajalugu.

Ku lapst jõvā amūstiz ātõ jarā,
ja mer um nei armsõ, ku mitīdõ laintõ,
ma klõkšūb uks vāldiņ ja lǟb ulzõ tarrõ,
kus ūgõbõd pūd ja tǟdõd pāistabõd.

Kui lapsed on ammu läinud ära,
ja meri on nii rahulik, mitte üht lainet,
ma avan värava ukse ja lähen läbi tara,
sinna kus kahisevad puud ja tähed paistavad.

katkend Valt Ernštreiti luuletusest "Ku lapst jõvā amūstiz ātõ jarā"

Ōļaz, vālda, siņņi - roheline, valge ja sinine. Liivlaste lipp, mille sinist ja rohelist värvi eraldab mitte proportsionaalne peen valge joon, võib esmalt tunduda külastajale arusaamatu värvivalikuga. Selguse loob lähenemine rannikule paadiga Saaremaalt. Pöörates enne randumist pilgu taamalt paistvale rannale võib näha valget liivariba, mis jookseb kõrguvate roheliste männipuude ja Irbe väina (teise nimega Kura kurk) siniste vete vahel. Just siit võib näha rannikut tervikuna, Lūžņast Kolkani, nii nagu näevad seda kohalikud liivi kalamehed ja nende lähimad naabrid. Liivi rannik ja Sõrve säär on üle lahe üksteisega vastamisi. Selgel päeval paistab Miķeltornise majakast Saaremaa rannik. Kuramaa liivlastel ja eesti saarlastel on pikk ühine ajalugu. Esmalt Balti piraatluse ajastul, mil Kājgriezis (jalalõikajad - toim) ründasid madalatesse vetesse karile jooksnud laevu, mis olid vedamas kaupa Riia ja teiste Hansa linnade vahel. Hilisemast ajast mäletavad kohalikud vanemad inimesed, et eesti kalamehed veetsid suved Liivi rannikul lesta püüdes ja liivlased omakorda käisid Kuressaare turul kaubitsemas.

Liivi rannik oli pikalt pigem saarele kohaste iseloomujoontega. Tee Riiast lõppes Kolkas ja puudusid teed, mis ühendaksid regiooni teiste Läti küladega. Ainuke viis reisimiseks oli meri. Suhteline isolatsioon aitas kohalikel liivlastel säilitada oma keelt ka siis kui see hakkas hääbuma teistes Läti paikades.

Liivi keel kuulub soome-ugri keelte hulka, olles lähedalt suguluses eesti ja soome keelega, erinedes samal ajal läti kui balti keelest, mille juured on indo-euroopa keelteperekonnas. Kui 20. sajandil kõneldi liivi keelt vaid kaheteistkümnes Kuramaa külas (Lūž, Miķeļtornis, Lielirbe, Ūžkilā, Sīkrõg, Mazirbe, Kuoštrõg, Sǟnag, Pitrõg, Vaid, Kolka, ja Mustānum), siis varasemalt võis seda kuulda suures osas Lätist: terve Riia lahe ümbruses ning samuti Daugava, Koiva ja Salaca jõe kallastel. Seda kinnitab kohanimede toponüümia, mis viitab pikaajalisele soome-ugri rahvaste paiknemisele neis regioonides. Näiteks võib leida linnasid Salaca jõe läheduses, mille nimed on Ikšķile (Üksküla) või Kuiviži (Kuivaste). Jõe ümbruses kõneldi liivi keelt kuni 19. sajandini, mil viimased kõnelejad lätlaste hulka assimiliseerusid. Liivlaste ülekaal Kesk-Lätis on talletatud soome-ugri keele elementidena ka läti keelde. Tõendeid võib leida paljudest laensõnadest, mille läti keel üle võttis: māja (maja), laiva (laev), kadiķis (kadakas), kaija (kajakas), sēne (seen), maksāt (maksma), jne; samuti on jäädvustunud abstraktsemad väljendid nagu man vajag (ma vajan) või vēl (veel). Liivi mõju võib leida ka läti keele rütmis, kuhu muu hulgas on kandunud üle näiteks rõhu asetus sõna esimeses silbis.

20. sajandi alguseks olid Liivi ranniku külad viimased paigad, kus kord Riia lahe ümbruses laialt levinud keelt veel kõneldi. Liivi keele saatuse otsustasid aga tormilised 20. sajandi sündmused. Nii rahu kui sõda, vabadus ja okupatsioon, on jätnud tagasipöördumatu jälje Liivi rannikule.

Kōd kīelkõks ma sīndiz. [...]
Kuntš kēļ, mis āndiz min izā –
Līvõkēļ kālmadtarā kīelas;
Vīrgizt kūorad nei obbõ
Līvõkīels rõkāndõ jõugõks,
Ailijizt pīladõks,
Pizārkuodākõks,
Kividõks mier pūojsõ,
Kūolõnd kilād gadāgõdõks.

Kakskeelseks ma sündisin. [...]
Kuni keeles, mille andis mulle isa,
liivi keele hingekellahelin
äratas soovi
rääkida liivi keelt liivaga,
lahkuvate pilvede,
teokarpide,
merepõhja kivide,
surnud külade kadakatega.

katkend Baiba Dambergi luuletusest "Kōd kīelkõks ma sīndiz"; tõlkinud Valli Helde

Esimene maailmasõda sundis paljud liivlased oma kodupaigast lahkuma ning ümberasunud põlvkonna naastes tuldi tagasi rohkem välismaailma lõimununa kui varasemad generatsioonid olid olnud enne neid. See oli aeg, mil rannik muutus liivlaste ühekeelsest paigast esmakordselt kahekeelseks liivi ja läti keele seguks. Just värskelt iseseisvunud Läti Vabariik tõi endaga kaasa kõige suuremad sotsiaalsed muudatused rannikul. Iseseisvumine puhus regiooni uut elu. Uues riigis puhkes õitsele majandus. Koolid, postkontorid, arstide ja õdedega varustatud kliinikud, apteegid, teemajad ja juuksurid, fotostuudio, auru- ja saeveski, kala suitsumajad ja mitmed poed avasid uksed ja arendasid ranniku kohalikku elu. Sel ajal lõid liivlased oma ajalehe “Līvli”. Samas nautisid kohalikud ka äsja iseseisvunud Soome ja Eesti Vabariigi majanduslikku nõu ja abi. Avati uus kitsarööpmeline raudtee, mis sõitis Ventspilsi ja Dundaga vahel, ühendades teel paljud liivlaste külad. Nüüd ei olnud Liivi rannik enam isoleeritud saar, vaid Läti Vabariigi osa.

Õitsev majandus, hea raudteeühendus ja elanikkond, kelle hulgas olid eksiilist naasnud Läti haridusega liivlased, tõid endaga kaasa uute asunike sissevoolu uuest ja uhkest Läti riigist ning rannikule tekkisid uued töökohad. Selle põlvkonna elu jooksul olid enamus külad juba kahekeelsed. Algas huvitav lingvistiline tants, nagu see ikka juhtub järsu keelekogukonna muutuse käigus. Keele areng oli jälgitav ühe põlvkonna jooksul ja seega silmnähtav. Noored rannikule naasnud liivlased olid üles kasvanud läti koolides koos läti sõpradega ning võtsid suheldes oma sugulastega rannikult liivi keelde üle läti keelseid väljendeid. Nad lõpetasid teatud grammatikareeglite kasutamise, samal ajal arendades välja täiesti uue daativ käände (eesti keeles vastab sellele paljudel juhtudel alaleültev kääne - toim), mis on soome-ugri keeltes ainulaadne. Paralleelselt hakkasid kohalikud liivlased, juhituna läti keelt kõnelevate uusasunike kogukonna kasvust, igapäevaselt kasutama läti keelt ning abielu kahe keelegrupi esindajate vahel muutus üha tavalisemaks. Ent uue keele omaksvõtmine ei toimunud akadeemiliste standardite järgi. Läti keelt õpiti rääkima läbi rahvakeele ning seega kohandasid kohalikud liivlased selle omale suupäraseks. Tänase päevani võib tähelepanelik kõrv kuulda ära vaid Kuramaal räägitud läti keele dialekti erisusi. Kõige enim on levinud läti keelsete sõnade lühendamine. Nimisõna lõpud märgivad läti keeles sõnade soolist kuuluvust, ent liivi keel on eesti keelele sarnaselt sootu keel. Jättes ütlemata sõnade lõpud, hägustavad kohalikud seega sõnade sugulist eristamist, mis annab tunnust keelelisele jätkumisele kogukonnas hoolimata omaks võetud uuest keelest.

Järgnes veel üks sõda ning 45 aastat nõukogude okupatsiooni. Sõja viimastel aastatel põgenesid paljud kohalikud kalapaatides rannikult, suundudes Ojamaale ja Rootsi. NSVL kuulutas kogu ranniku liidu läänepiiriks ning valgest liivast kerkisid okastraadid ja vahitornid . Zvezda salajane radar paiknes rannikule lähedal asuvas Lūžņa naabruskonnas, Irbe jõest ülesvoolu (praeguses Irbene kummituslinnas). Regioon militariseeriti ja ligipääs rannikule piirati. Kohalikku elanikkonda toitev kalastus keelati järk järgult ära ning asemele loodi kalastuskolhoosid. Uued piirangud liikumisvabadusele ja ligipääsmatus traditsioonilisele majanduslikule jätkusuutlikusele sundis paljud tööealised liivlased taas liikvele, otsima tööd kuskilt mujalt. Tihti tähendas rannikult lahkumine aga seda, et neil ei olnud enam luba naasta ale, mille nad olid endast militaarsete käskude tõttu maha jätnud. Okupatsioon oli viimane löök nüüd laiali puistatud liivlastele, kes olid lõplikult sunnitud assimiliseeruma.

Siz lǟb ma leb mõtsā kūodõn randõ,
sǟl istāb ja vaņtlõb, ja mõtlõb, ja tīedab,
ku ūoņdžõl līb eļmidi täuž se īž līedõg,
mis lapst jõvā amūstiz mōzõ āt kandõd.

Siis lähen ma läbi metsa, kõnnin randa
seal istun ja vaatan, ja mõtlen ja tõden,
kui koidik tõuseb, merevaik särab kuhjana rannal,
mille me lapsed jätsid ammu endast maha.

katkend Valt Ernšrtreit'i luuletusest "Ku lapst jõvā amūstiz ātõ jarā"

"Esimese asjana jalutasime Kolkast Ventspilsi," ülteb liivlane Baiba Šuvcāne meenutades päeva, mil sõdurid lahkusid rannikult. Talle meenub eufooria, mida tema ja ta sõbrad tundsid kui jalutasid mööda sõjaväe personalist ja mõistsid, et keegi ei saa enam neil rannikul kõndimist keelata. Pikk jalutuskäik Kolkast Ventspilsi oli võimalus taas kohata paika, mis neilt kord oli võetud ja mis nüüd kuulus taas neile.

Võib tekkida kiusatus nutta ja kahjatseda kui oled tunnistajaks keele peatamatule elujõu hääbumisele ja keele kadumisele. Ent vaid sellele keskendudes tähendab olla pime viimastele arengutele rannikul. Tänasel päeval on mitmed kirglikud keeleaktivistid agarad looma kiiresti mitmekesistuvaid projekte, et puhuda rannikule taas sisse uus elu. Kultuuriline jõukus oli viimati nii kõrgel tasemel 1930. aastatel. Iga aasta saabuvad noored rannikul asuvasse Mierlinkizt laagritesse, et õppida liivi keelt. Kindlasti ei ole see piisav, et pöörata tagasi ajalookulg, aga aktsepteerides võimetust aega tagasi pöörata, on need siiski märgid lootusest ja seega imetlust tekitavad.

Täna kõnelevad vaid käputäis inimesi liivi keelt üle terve maailma. Kolm neist kirjutavad luuletusi liivi keeles (millest mõned on lisatud siia artiklile). See osakaal luuletajaid mitte nii suurest kõnelejaskonnast, on isegi peadpööritav. Nad esindavad lahkhelilist häält üha enam harmoniseeruvas maailmas, rääkides lugusid keelest ja rahvast, kelle surm on välja kuulutatud mitmel korral, ent kes pole veel valmis surema.